neljapÀev, 28. aprill 2016

2 pĂ€ev 2. osa 🙃

Ilmselgelt olen ma blogimises koba. Ei saa au, kuidas see vÀrk siin toimetab...
Igaljuhul seal kus me enne pooleli jĂ€in, ĂŒtlesin Kalverile, et need on kindlasti ameeriklased, kui tellivad cocat. Olid Kanadast Torontost.
Siis tegime 3km haagi rajalt kÔrvale, sest olin googeldanud meile lÔunasöögikohaks Apulia palju kiidetud restorani. Loomulikult oli see suletud :(
Tagasi rajale tulles lĂ€ksime suvalisse tee peale jÀÀvasse restorani ja sattusime nagu 20a ajas tagasi Tartusse restorani Kaunas. Kelnerid olid julgelt 60+, kikilipsud ees. Peale tellimist tassiti meie laud snĂ€kke tĂ€is, mis kĂ”ik kĂ€isid asjale lisaks ja millest kahe puhul ei olnud ĂŒldse vĂ”imalik aru saada, millega vĂ”iks tegu olla. 
Esimesed olid mingid koerajunnid ( neid vedeleb igal pool rohkesti).
Teised olid mingid mereeluka tĂŒkid, vist.
Mis mulle aga eriti meeldis - peale meie ei olnud enam ĂŒhtegi klienti, ometi grillis kokk erilise hooga edasi ja Ă”igepea kanti ĂŒks pikem laud saalis head paremat tĂ€is, justkui oleks saabumas kohekohe suurem grupp. Ja siis tulid kĂ”ik restorani töötajad, kokad, kelnerid, nĂ”udepesijad, saali ja algas töötajate lĂ”unasöök. KĂ”rvale pakuti veini. See oli tohutult sĂŒdant soojendav vaatepilt, ilmselgelt on seal töötad sama tĂ€htsad kui kliendid. Kui me tĂ”usime viibati meile sealt lauast nagu sĂ”pradele, kes on lahkumas.
Oi kui keeruline oli nĂŒĂŒd jalgu liikuma saada. Tunni ajane istumine oli tekitanud jalgadesse sellise kangestuse, et sure maha. Joodud vein, ei aidanud ka sugugi valu vastu, kĂŒll aga ajas hirmsasti naerma. Vastu sĂ”itev jalgrattur hĂ”ikas pöial pĂŒsti : buen camino, see andis jĂ€lle jĂ”udu edasi komberdada.


2 kommentaari: