neljapäev, 28. aprill 2016

2 päev 2. osa 🙃

Ilmselgelt olen ma blogimises koba.
Igaljuhul ütlesin Kalverile, et need on kindlasti ameeriklased, kui tellivad cocat. Olid Kanadast Torontost.
Siis tegime 3km haagi rajalt kõrvale, sest olin googeldanud meile lõunasöögiks Apulia palju kiidetud restorani. Loomulikult oli see suletud :(
Tagasi rajale tulles läksime suvalisse tee peale jäävasse restorani ja sattusime nagu 20a ajas tagasi restorani Kaunas. Kelnerid olid julgelt 60+, kikilipsude ees. Peale tellimist tassiti meie laud snäkke täis, mis kõik käisid asjale lisaks ja millest kahe puhul ei olnud üldse võimalik aru saada, millega võiks tegu olla. 
Esimesed olid mingid koerajunnid ( neid vedeleb igal pool rohkesti).
Teised olid mingid mereeluka tükid, vist.
Mis mulle aga eriti meeldis - peale meie ei olnud enam ühtegi klienti, ometi grillis kokk erilise hooga edasi ja õigepea kanti üks laud saalis head paremat täis, justkui oleks saabumas kohekohe suurem grupp. Ja siis tulid kõik restorani töötajad, kokad, kelnerid, nõudepesijad, saali ja algas töötajate lõunasöök. Kõrvale pakuti veini. See oli tohutult südant soojendav vaatepilt, ilmselgelt on seal töötad sama tähtsad kui kliendid. Kui me tõusime viibati meile sealt lauast nagu sõpradele, kes on lahkumas.
Oi kui keeruline oli nüüd jalgu liikuma saada. Tunni ajane istumine oli tekitanud jalgadesse sellise kangestuse, et sure maha. Joodud vein, ei aidanud ka sugugi valu vastu, küll aga ajas hirmsasti naerma. Vastu sõitev jalgrattur hõikas pöial püsti : buen camino, see andis jälle jõudu edasi komberdada.





2 kommentaari: