reede, 29. aprill 2016

Kolmas päev, Esposende - Viana do Castelo

Mängime siis lahtiste kaartidega ja anname ülevaate asja tumedamast küljest - vigastustest. Kohe esimesel päeval hakkas parema jala suure varba all midagi toimuma. Poolel teel sai plaastreid peale pandud, aga need s...nikatsid rullisid end sealt minema ja abi eriti ei olnud. Siis süüdistasin sokke, sest keegi pidi ju süüdi olema ja vahetasin sokid ära. Õhtuks oli selge, et tuleb lõpetada koonerdamine ja ostsime kohalikust farmaciast Compleed plaastrid. Super hea kraam, ühest plaastrist jätkus kaheks päevaks.
Tänase päeva lõpuks avastasin kanna taga kopsaka vesivilli, kust see tuli, ei teagi. Lisaks valutavad mul jalad alates sealt, kus nad kere seest välja tulevad, kuni taldadeni välja. Reie pealmised lihased on nagu puupakud. Vasaku jala tald paistetas täna üles, sellele ei oska üldse diagnoosi panna.
Käisime täna jälle farmacias ja ostsime korraliku tuubi Voltaren geeli ja tõmbasin jalad sisse. Homme peaks kepsutama jälle nagu noor varss - peaks ju 😬. Kalver ostis endale elastiksideme, temal on üles paistetanud mingi vana hüppeliigese vigastus. :) Praegu hoiame jalad üleval. Pesu sai ka pestud...

Selline näeb välja Eesti mehe kael peale ühte päeva, kui ta ei tunnista päikese kreemi.

Nii nüüd siis tänase päeva juurde. Hr Kuus tegi ära oma ujumistrenni.

 

Tee viis kohe rannast ära kohaliku mäe jalamile. Sai üles ronitud ja jälle laskutud. Oli väga armas linnake. Vastu tuli trobikond laulvaid lasteaia lapsi. Üks sirutas käe meie poole ja patras midagi omas keeles. Kasvataja selgitas, et ta palub münti heategevuse jaoks. Kalver sai annetuse eest märgi rinda. Selliste märkidega tuli hiljem külapeal palju inimesi vastu.

Siis jõudsime mingi jõe äärde, millest viis üle kivilahmakatest purre. Oli nii ilus, jões olid väiksed kosed, kõrvalt tõusis kaljuseinad, taevas oli nii sinisinine. Mõtlesin, et kõik sõbrad ja tuttavad, ostke kohe piletid. Pole midagi romantilisemat, kui jalutada sellises ilmelises looduses koos kõige kallima inimesega. 

Kahe kilomeetri pärast, kui olime jõe äärest järjekordse mäe otsa roninud, mõtlesin ainult - ma tahan koju, oma diivanile, oma urgu tagasi. Siis oli selge, et kui me tahame täna veel üleüldse edasi liikuda, siis tuleb võtta sisse kokteil.

Elagu valuvaigistid, edasi läks juba jälle rõõmsalt. Jõudsime ühe külakese pubi juurde ja Kalver teatas, et nüüd on aeg teha üks cervesa. Seal oli veel üks ränduritest noorpaar. Kalver vaatas, et talle on helistanud Margus ja võttis kõne tagasi. Kohe hakkasid lendama tavapärased kuradid ja kannid jne, nagu ikka sõpradega räägitakse..., kui kõrvallaua tütarlaps hüüatas: te olete eestlased. Eks ole! Vähe sellest, et eestlane on igas sadamas, ta on igas suvalises Portugali külakeses ka

2 kommentaari:

  1. Seda ma ootasin, et pole võimalik, et Ville pole :) Kurjam ma Portos niisama jalutades linnatänavatel kiirustamata sain ka prisked villid talla alla ja kui siin Vooremäel teen 8 km ringi kõndides olen järgmine päev kombakas, siis imestasin et kus teil see kõik kadus. Aga sisimas teadsin, et see pole võimalik. Lahe, edasi on juba kergem :)

    VastaKustuta
  2. Seda ma ootasin, et pole võimalik, et Ville pole :) Kurjam ma Portos niisama jalutades linnatänavatel kiirustamata sain ka prisked villid talla alla ja kui siin Vooremäel teen 8 km ringi kõndides olen järgmine päev kombakas, siis imestasin et kus teil see kõik kadus. Aga sisimas teadsin, et see pole võimalik. Lahe, edasi on juba kergem :)

    VastaKustuta