neljapäev, 5. mai 2016

Üheksas päeav, Hispaanias on hirmsad vihmahood


Tegelikult saime täna ainult paar piiska, viimase tunni ajal. Nii et sain oma vihmakeebi ikka välja otsida. Eesti mees ei ole suhkrust, Kalver keepi veel ei vajanud. Ma olingi ainuke keebi kandja, kõik lasid niisama, aga sai ju kaasa võetud. Homseks lubatakse juba tõsisemat vihmavõimalust.
Täna alustasime varem. 8:20 olime juba teel. Huvitav, et meie ööbimiskoha juures eile olnud veekogust, viimane ots ookeanist, kadus öösel kogu vesi. Mõõn, aga mismoodi see käib ja miks, ja kuhu see vesi siis kaob. Sellist mõõna nägime ka Esposendes.

Täna oli ette teada, et tuleb pikem kõndimine. Plaanis oli 31 km, lõpuks kujunes nagu ikka veidi rohkem -  täpselt 33 km, kusjuures hotell on täpselt raja ääres. Ilmselt ma teen nii palju haake teel. Nüüd on teel kilomeetri postid, need ei ole küll kindla vahemaa tagant vaid üsna suvaliselt, vahepeal isegi 50 m tagant, siis jälle paar kilomeetrit pole ühtegi. Täna üks viimaseid.

44 km lõpuni.

Tee algas täna Google mapsi abiga, kuna olime ligi 3 km rajast eemal hotellis. Huvitav tähelepanek, et kogu teel on tavapäraste kollaste noolte kõrval ka mingid muud märgid, 
nt sellised juhatasid meid täna õigele rajale tagasi. 
.
Kuhu minna ei tohi, seal on need märgid risti.

Täna läbisime tõeliselt armsa Pontevedra linnakese. See on esimesi linnasid, kus nooled juhatavad selgelt läbi linna. Linn on hästi puhas ja vanalinn meenutab Tallinnat. Ühe kooli lapsed olid parasjagu õues. Kas pole armas? 

Järgmises külakses, kusagil mäel, jõudsime ühe kohaliku kõrtsini. Kõrts oli tihedalt rändureid täis. Ilmselgelt oli tegemist rändurite meelispaigaga. Tegemist oli pereettevõttega. Tütar oli ettekandja, ema köögis. Tütar rääkis kenasti inglise keelt. Kohal oli selline eriline amosfäär, et tõmbas ligi kõik mööduvad rändurid ja meid oli seal palju. Samas 20m eemal oli teine kõrts. Põhimõtteliselt sama koht, aga kaugele oli tunda, et seal ei ole hinge ja kõrts oli inimtühi. Esimeses kohas oli kohe tunda, et asja tehakse südamega. 

Terve tee oleme külades ja näinud selliseid kõrgetel jalgadel kuure. Täna selles külakeses istudes küsisime ettekandjalt, et mis need on. Olime ise igasugu otstarbeid mõelnud, kuni selleni, et seal hoitakse pere surnuid :). Ristid on enamasti nendel majakestes katusel, ma arvasin küll, et imelik, kui igal perel on oma surnukuur. Neid majakesi kasutati aiavilja  hoidmiseks. Ma küll ei kujuta ette, kui kaua sellises kuuris kartul säilima peaks. 

Tee oli täna tõeliselt üksluine. Kalveril oli ikka tuline õigus, et meid esimesel poolel rannikule vedas. Selliseid vaateid enam ei ole.

Külad ja metsa moodi võserikud vahelduvad üksteise järel.

Metsades on valdavalt sellised  huvitavad nahka ajavad eukalüpti puud.
Rändureid on teel nüüd märgatavalt rohkem, samas nii hull ikka ei ole, et ei saaks vajadusel põõsas käia. Üks üksi rändav tütarlaps kohtus meiega lausa kolmel korral. Esialgu pani suure hooga mööda, siis jäi puhkama ja meie läksime mööda ja mõne aja pärast küttis meist jälle mööda. 

Ja et ei oleks arvamust, et see kõik on siin ainult üks lust ja rõõm.











Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar