pühapäev, 8. mai 2016

Üheteistkümnes päev teel, Padron - Santiago

Täna hommikul magasime kaua. Eile õhtul oli Padroni kesklinnas mingi kontsert. Algas paljulubavalt kohaliku Carrerase etteastega. Südaöö paiku hakkas asi juba segama, sest rändurid peavad ju välja puhkama. Kalverit see Concerto muidugi ei häirinud, mina aga ootasin kannatamatult lõppu. Siis saabuski vaikus ja juba oli lootust magama jääda, kui selgus, et paus oli ainult ajutine ja kontserti teises pooles oli juba kaasaegsem poppmuusika. Teiste seas astus lavale ka Adele oma hiljutise hitiga Hello.
Oli aeg välja otsida kaasa võetud kõrvatropid. Tegin enda jaoks üllatava avastuse, minu kuulmiselundid ei olegi kõrvad nagu võiks arvata. Troppidega kõrvas kuulsin väljas toimuvat kontserti sama hästi kui ilma. Viitsin siis aega püüdes aru saada, millise kohaga ma kuulen, tundus et otsaesisega nagu... Kontsert lõppes pool kaks öösel.
Saabunud vaikuses tundus mulle, et meie toas on hiir, miski krõbistas kusagil. Õnneks jättis varsti järele.

Hommikul kohe esimesel käänakul kohtusime eilse valjuhäälse kolmikuga. Tädi oli sama heas hoos nagu eile hommikulgi. Vantsisime nende järel ja imestasime, kuidas ühel inimesel võib täiesti non-stop juttu olla. Tegime panused mitmendal kilomeetril vaikus saabub. Mina pakkusin neljandal, Kalver viiendal. Kuna Kalveril oli vaja hädasti teeäärsesse bensujaama sisse hüpata, läks kolmik meil eest ära ja tulemusi me ei saanudki teada.
14 kilomeetril, kui puhkepausi tegime, läksid nad meist uuesti mööda, küllap olid ka mõnes vahepealses kohvikus peatunud. Tädi rääkis ikka veel. 

Vihmasabin saabus täna kella kahe paiku. Tuli jälle vaikset seenekat. Tuju ei rikkunud. Täna oli esimene päev, kus meil mõlemal ei valutanud mitte midagi. Tunne on, et homme läheks kohe edasi, tundub, et nüüd siis on jalad leppinud selle lõputu kõndimisega.
Teejuhid lubavad Padronist Santiagosse jõudmiseks 24 km. Nagu ikka paar km hiilis kuskilt lisaks, kohale saime Endomondo järgi 26 kilomeetri pärast.
Mõned kilomeetrid enne lõppu seisime dilemma ees. 
Valisime vasakule juhatava noole. Tee viis otse Santiago südamesse läbi eeslinna.
Mõnusalt roosa õitevaht.

Kuna hotell jäi praktiliselt tee peale, viskasime kotid maha ja siirdusime siis katedraali juurde.
Kas see on lõpp?

Vihm hakkas tõsisemaid toone võtma. Lubasime homme tagasi tulla ja siirdusime rändurite keskusesse tunnistust saama. Seal oli rahvast murdu, enamik äsja saabunud. Seista tuli ligi tund ja kõik tammusid jalalt jalale. 
Seismine väsinud jalgadel on tõsine katsumus.

Järjekorras.

Siin saime ka viimase templi.


See ei ole lõpp. Kõik kestab edasi. 






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar