laupäev, 30. aprill 2016

Neljas päev, Hola Espana, või siiski mitte

Tänane päev algas paljutõotavalt. Ei valutanud ükski koht, kas aitas nüüd dr Kuusi
 arvamus, et kolme päevaga harjuvad lihased ära või oli tõesti abi Voltaren geelist, aga esimesed kilomeetrid oli lausa lust. Tee viis jällegi rannast eemale mägede jalamile, läbi imeliste külade, mille vahele jäid padrikud, mis on siinkandis vist metsad.
                                                                  Peitepilt: leia Liina

Kahekümnenda kilomeetri kandis hakkas eile paiste läinud jalalaba pealt korralikku valu tegema ja 25 kilomeetril oli selge, et selle jalaga ma edasi ei lähe. Kalver andis oma elastiksideme ja tõmbasin jala sellega kinni. Edasi läks ka juba märksa inimlikumalt.
28 km ja jõudsime oma Portugali matka lõpppunkti Caminhasse, kust pidi igal täistunnil väljuma praam Hispaaniasse. Kuna tuul on täna üsna korralik, siis oli praamil väljumisega probleeme, jõesuus oli vesi liiga madal. Portugali keelne kassapidaja teatas, et väljumine toimub poole kuni tunni aja pärast. Sellest saime aru tänu Barcelonast pärit tütarlapsele, kes ise rattaga caminol oli. Igaljuhul saime tunni aja pärast praamile ja siis algas tõeline tsirkus. Praam sõitis 50m sadamast välja, nõksutas jupp aega ühe kohapeal, mootorid üürgasid, edasi ei läinud. Siis lasi tagasi sadamasse, ramp lasti alla ja paar autot lasti veel peale. Mõtlesime, ehk on täna viimane sõit ja selle pärast lasti tagasi, et hilinejad peale võtta. Aga ei, uuesti jäi asi 50m peale sadamast väljumist seisma ja jälle lasti tagasi. Tundus juba, et jäämegi täna Portugali, aga kolmanda korraga vedas ikka välja ja 10 minutiga olime Hispaanias. Kokku läks tund aega. 😅

Adios Portugal!


reede, 29. aprill 2016

3. päeva pilte.

187 km Santiagoni
Siin oli metsapõleng olnud
Kõigil soovijatel on võimalus end ristile riputada, lausa trepp viis risti tagant üles.
Varjuteatrit ka
Tee viib kirikust kirikuni, kõigil surnuaiad kõrval
Spordijook

Kolmas päev, Esposende - Viana do Castelo

Mängime siis lahtiste kaartidega ja anname ülevaate asja tumedamast küljest - vigastustest. Kohe esimesel päeval hakkas parema jala suure varba all midagi toimuma. Poolel teel sai plaastreid peale pandud, aga need s...nikatsid rullisid end sealt minema ja abi eriti ei olnud. Siis süüdistasin sokke, sest keegi pidi ju süüdi olema ja vahetasin sokid ära. Õhtuks oli selge, et tuleb lõpetada koonerdamine ja ostsime kohalikust farmaciast Compleed plaastrid. Super hea kraam, ühest plaastrist jätkus kaheks päevaks.
Tänase päeva lõpuks avastasin kanna taga kopsaka vesivilli, kust see tuli, ei teagi. Lisaks valutavad mul jalad alates sealt, kus nad kere seest välja tulevad, kuni taldadeni välja. Reie pealmised lihased on nagu puupakud. Vasaku jala tald paistetas täna üles, sellele ei oska üldse diagnoosi panna.
Käisime täna jälle farmacias ja ostsime korraliku tuubi Voltaren geeli ja tõmbasin jalad sisse. Homme peaks kepsutama jälle nagu noor varss - peaks ju 😬. Kalver ostis endale elastiksideme, temal on üles paistetanud mingi vana hüppeliigese vigastus. :) Praegu hoiame jalad üleval. Pesu sai ka pestud...
Selline näeb välja Eesti mehe kael peale ühte päeva, kui ta ei tunnista päikese kreemi.
Nii nüüd siis tänase päeva juurde. Hr Kuus tegi ära oma ujumistrenni.
 Tee viis kohe rannast ära kohaliku mäe jalamile. Sai üles ronitud ja jälle laskutud. Oli väga armas linnake. Vastu tuli trobikond laulvaid lasteaia lapsi. Üks sirutas käe meie poole ja patras midagi omas keeles. Kasvataja selgitas, et ta palub münti heategevuse jaoks. Kalver sai annetuse eest märgi rinda. Selliste märkidega tuli hiljem külapeal palju inimesi vastu.
Siis jõudsime mingi jõe äärde, millest viis üle kivilahmakatest purre. Oli nii ilus, jões olid väiksed kosed, kõrvalt tõusis kaljuseinad, taevas oli nii sinisinine. Mõtlesin, et kõik sõbrad ja tuttavad, ostke kohe piletid. Pole midagi romantilisemat, kui jalutada sellises ilmelises looduses koos kõige kallima inimesega.
Kahe kilomeetri pärast, kui olime jõe äärest järjekordse mäe otsa roninud, mõtlesin ainult - ma tahan koju, oma diivanile, oma urgu tagasi. Siis oli selge, et kui me tahame täna veel üleüldse edasi liikuda, siis tuleb võtta sisse kokteil.
Elagu valuvaigistid, edasi läks juba jälle rõõmsalt. Jõudsime ühe külakese pubi juurde ja Kalver teatas, et nüüd on aeg teha üks cervesa. Seal oli veel üks ränduritest noorpaar. Kalver vaatas, et talle on helistanud Margus ja võttis kõne tagasi. Kohe hakkasid lendama tavapärased kuradid ja kannid jne, nagu ikka sõpradega räägitakse..., kui kõrvallaua tütarlaps hüüatas: te olete eestlased. Eks ole! Vähe sellest, et eestlane on igas sadamas, ta on igas suvalises Portugali külakeses ka

neljapäev, 28. aprill 2016

2 päev 2. osa 🙃

Ilmselgelt olen ma blogimises koba. Ei saa au, kuidas see värk siin toimetab...
Igaljuhul seal kus me enne pooleli jäin, ütlesin Kalverile, et need on kindlasti ameeriklased, kui tellivad cocat. Olid Kanadast Torontost.
Siis tegime 3km haagi rajalt kõrvale, sest olin googeldanud meile lõunasöögikohaks Apulia palju kiidetud restorani. Loomulikult oli see suletud :(
Tagasi rajale tulles läksime suvalisse tee peale jäävasse restorani ja sattusime nagu 20a ajas tagasi Tartusse restorani Kaunas. Kelnerid olid julgelt 60+, kikilipsud ees. Peale tellimist tassiti meie laud snäkke täis, mis kõik käisid asjale lisaks ja millest kahe puhul ei olnud üldse võimalik aru saada, millega võiks tegu olla. 
Esimesed olid mingid koerajunnid ( neid vedeleb igal pool rohkesti).
Teised olid mingid mereeluka tükid, vist.
Mis mulle aga eriti meeldis - peale meie ei olnud enam ühtegi klienti, ometi grillis kokk erilise hooga edasi ja õigepea kanti üks pikem laud saalis head paremat täis, justkui oleks saabumas kohekohe suurem grupp. Ja siis tulid kõik restorani töötajad, kokad, kelnerid, nõudepesijad, saali ja algas töötajate lõunasöök. Kõrvale pakuti veini. See oli tohutult südant soojendav vaatepilt, ilmselgelt on seal töötad sama tähtsad kui kliendid. Kui me tõusime viibati meile sealt lauast nagu sõpradele, kes on lahkumas.
Oi kui keeruline oli nüüd jalgu liikuma saada. Tunni ajane istumine oli tekitanud jalgadesse sellise kangestuse, et sure maha. Joodud vein, ei aidanud ka sugugi valu vastu, küll aga ajas hirmsasti naerma. Vastu sõitev jalgrattur hõikas pöial püsti : buen camino, see andis jälle jõudu edasi komberdada.


Teine päev, 23 km

Ööbimispaigas hommikusööki ei antud, seega läksime nurgapealsesse kohvikusse. Kohvikupidaja oli Portugali vanapaar, inglise keelt ei osatud sõnagi. Käte ja jalgadega ning hispaaniakeelsete sõnadega saime sellise hommikusöögi kahele 5 euri eest.

Ja siis jälle teele 😬
Povoa deVarzim.
Esialgu läks tee jälle piki rannikut. Vaated olid maalilised.


Siis keeras tee sisemaa poole ja läksime läbi tohutu põllumajandus piirkonna, kus kasvatati peamiselt kartulit ja sibulat.
Kusjuures need ei olnud vaos nagu Eestis kombeks vaid peenardes 8 taime kõrvuti. Lisaks lõputult looklevad kasvuhooned, kus kasvatati kõikvõimalikku köögivilja. Osasid koristati, osad tundusid pooles kasvufaasis olevat ja osad alles pistsid nina mullast välja.
Seejärel jõudsime pilliroo võsa vahele, kuiva ja tolmuse tee peale.
Vahepeal väike puhkus ja varbakontroll.
Siin pani enamus teel olijad meist mööda. Samas baari tuli meie järel üks vanem paarike, kes tellis Coca colat...
Järgneb uues peatükis.

kolmapäev, 27. aprill 2016

Esimene päev, 38 466 sammu

27 km astutud. Oli huvitav. Kokku 7 tundi.
Alustasime Porto äärelinnast.
Tee oli minejaid tihedalt täis.
Ilm oli pilves, aga väga mõnus astumiseks.
Kilomeetrite viisi oli rannaäärne laudtee.
Lõunasöök.



Hommikused Porto vaated



Porto

Jõudsime Porto lennujaama kohaliku aja järgi kell 19:15. Selle aja peale kui lennujaamast Vodafone'st interneti kaardi ostsime, nädalaks 12,5MB 12,50€, ja metrooga linna jõudsime oli väljas juba pime. Loomulikult panime metroosse väljudes kohe vales suunas ajama ja pidime lõpuks ikka Google maps abiga ööbimispaiga leidma. Poets Inn on blogides kiidetud rändurite peatumispaik, 35€ kahene tuba koos hommikusöögiga. Panime kohe linnapeale söögikohta otsima, kell oli kohaliku aja järgi 21, Eestis siis 23:00. Peatusime ühe pubi ees, et menüüd lugeda, kui pubi ees istuv inglastest vanem paarike ütles, et mingu  me julgesti sisse - toit on excellent. Ja oligi 🙂. Teenindus samuti oli ülivõrdeline. Koha nimi Cozinha Dos Loios. Peakokk käis kogu aeg saalis rahvaga suhtlemas, õnneks meie juurde ei jõudnudki - eesti inimene ei ole sellise asjaga harjunud. Selle eest dessertide serveerides patsutas kelner meile mõlemale õlale lausudes: enjoy. Täiesti sürr. Lauad olid kõik täis, kes sisse ei mahtunud istus maja ees. Ja õues ei olnud teab mis soe, pakun, et 15 kraadi kanti.
Pärast läksime veel veidi jalutama ja leidsime ka esimese kollase noole.



teisipäev, 26. aprill 2016

Kes veel ei tea, siis võtsime Kalveriga ette väikse jalutuskäigu Portugalist Porto linnast Hispaaniasse Santiago de Compostelasse. Mõned kutsuvad seda teed palverännakuks, meile meeldib rohkem mõtterännaku idee. Kõnnime viis päeva, siis päevakese puhkame ja edasi jälle viie päevaga lõpuni välja. Kokku peaks tulema 250 km. Lähme piki Portugali rannikut. Selle tee valis Kalver, tal on ookeaniga mingi teema. Tee kulgeb nii

Nüüd see algab