Tänane päev algas paljutõotavalt. Ei valutanud ükski koht, kas aitas nüüd dr Kuusi
arvamus, et kolme päevaga harjuvad lihased ära või oli tõesti abi Voltaren geelist, aga esimesed kilomeetrid oli lausa lust. Tee viis jällegi rannast eemale mägede jalamile, läbi imeliste külade, mille vahele jäid padrikud, mis on siinkandis vist metsad.
Peitepilt: leia Liina
Kahekümnenda kilomeetri kandis hakkas eile paiste läinud jalalaba pealt korralikku valu tegema ja 25 kilomeetril oli selge, et selle jalaga ma edasi ei lähe. Kalver andis oma elastiksideme ja tõmbasin jala sellega kinni. Edasi läks ka juba märksa inimlikumalt.
28 km ja jõudsime oma Portugali matka lõpppunkti Caminhasse, kust pidi igal täistunnil väljuma praam Hispaaniasse. Kuna tuul on täna üsna korralik, siis oli praamil väljumisega probleeme, jõesuus oli vesi liiga madal. Portugali keelne kassapidaja teatas, et väljumine toimub poole kuni tunni aja pärast. Sellest saime aru tänu Barcelonast pärit tütarlapsele, kes ise rattaga caminol oli. Igaljuhul saime tunni aja pärast praamile ja siis algas tõeline tsirkus. Praam sõitis 50m sadamast välja, nõksutas jupp aega ühe kohapeal, mootorid üürgasid, edasi ei läinud. Siis lasi tagasi sadamasse, ramp lasti alla ja paar autot lasti veel peale. Mõtlesime, ehk on täna viimane sõit ja selle pärast lasti tagasi, et hilinejad peale võtta. Aga ei, uuesti jäi asi 50m peale sadamast väljumist seisma ja jälle lasti tagasi. Tundus juba, et jäämegi täna Portugali, aga kolmanda korraga vedas ikka välja ja 10 minutiga olime Hispaanias. Kokku läks tund aega. 😅
Adios Portugal!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar