Seljakotis

ü  Seljakott Salomon Sky 38 liitrit, koos vihmakattega, (seda ei läinud vaja)

ü  ID kaart

ü  väike kott (käsipagasiks ja niisama linnas käimiseks) jälle suht mõttetu

ü  vöölkantav rahakott (mõttetu) + pangakaardid + paroolikaart + sularaha

ü  matkajalanõud: Keen sandaalid, kivikesed pidevalt sees, aga samas õhk käib ikka läbi

ü  veel mingid jalanõud, kerged tossud

ü  3 paari matkasokke, Compeed plaastrid ajasid liimi ääre alt välja tekitades soki sisse klompe ja seda oli võimatu kätte saada, seepärast on sokitagavara hea

ü  2 paari aluspesu  kogu aeg 1 paar kuivas seljakoti võrktaskus

ü  pikad püksid (minnes jalga), teine paar oli ka kaasas, aga see oli puhtalt edevuse pärast

ü  lühikesed püksid

ü  bikiinid

ü  pika varrukaga pluus

ü  kilejope (minnes selga)

ü  vihmakeep

ü  1 lühikese varrukaga polosärk

ü  1 spordimaika

ü  pearätik, mul oli buff

ü  Müts, et nägu oleks ka päikese eest kaitstud

ü  Päikeseprillid

ü  mikrokiust käterätik

ü  froteest pesemiskinnas
kosmeetikakott (minikrip):

ü  hambaorgid/niidid,

ü  hambahari

ü  hambapasta

ü  ripsmehari

ü  deodorant

ü  päevitusõli 75ml (jätkus kahele)

ü  šampoon 100ml

ü  palsam 100ml

ü  seep/dušigeel

ü  küünekäärid

ü  küüneviil

ü  huulepalsam

ü  vaseliin (see asendas ka näokreemi ja kehakreemi)

ü  valuvaigistid Paracetamol ja Ibumax

ü  tabletid

ü  haaknõelad, neid kasutasin mütsile nööri külge panemiseks

ü  pintsetid

ü  taskurätte paar pakki

ü  mingit nööri (mul olid tossude tagavarapaelad) Mul jäid püksid nädalaga laiaks, siis läks nöör käiku ja tuul tahtis kübarat ära viia, siis haaknõelad ja nöör olid abiks

ü  mobiil

ü  laadija

ü  tahvel + laadija

ü  prinditud majutusbroneeringud ei olnud vajalikud

ü  Camino teejuht

ü  kõrvatropid hotellis polnud vaja

ü  plaastreid hulgi Compleed on asendamatu, apteeke on palju ka kohapeal

ü  tsinksalv meil ei olnud, aga pidi väga hea villidele panna olema

ü  elastiksidemed, ostsime kohapealt 16 EUR/tk

ü  palveränduri pass selle tellisime camino.ee

ü  raamat ei lugenud kordagi, lennukisse võiks mõne ajakirja võtta ehk

Meie marsruut

Kuna ise enne minekut ajasin hirmsasti internetist taga igasugu infot, mis hotellides peatuda või mida peaks kaasa võtma, siis lisan siia veel meie teekonna plaani.

Teekond (268km)

1. päev 26.04.2016 PORTO , hotell The Poets Inn 35.- Wifisse ei saanudki sisse, hs (hommikusöögiks) sai ja moos, puuvili, vannituba jagasime veel ühe toaga.

2. päev 27.04.2016 - 26 km  Alustame kesklinnast, metrooga Porto äärelinna  Matosinhosse – POVOA DE VARZIM, hotell Sardines and Friends 30.-  Uks oli kinni, kella helistamise peale kedagi ei tulnud. Telefoni nr uksel ei toiminud. Õnneks oli vastasmaja kohviku uksel üks lahke onu, kes ütles, et me telefoni numbril suunakoodi ära jätaks, Wifi väga nõrk, hs ei olnud

3. päev 28.04.2016 23km ESPOSENDE, hotell Suave Mar 50.- Kõige ilusam hotell , bassein, Wifi lisatasu eest, väga hea hommikusöök

4. päev 29.04.2016 – 24 km VIANA DO CASTELO , Jardim Viana 50,- Wifi nõrk, hs sai ja moos, helbed

5.päev 30.04.2016 – 34km  A GUARDA , praam Caminha - A Pasaxe  igal täistunnil 1€ 10:00-20:00 hotell Brisamar 40,- wifi super, hs sai ja moos

6. päev 01.05.2016 – 30km BAIONA , Carabela la Pinta 2 ööd 80.- Wifi väga nõrk, hs ei ole

7. päev PUHKUS BAIONAS

8.päev  03.05.2016 –   26km VIGO, La Plaza Vigo 35.-, kena hotell, hs ok

9.päev - 04.05.2016 - 25km PAREDES, hotell San Luis 35.- teest kaldusime veidi kõrvale,  hea hotell, aga jubeda maantee N550 ääres

10.päev 05.05.2016  –  33km CALDAS DE REIS, Balneario Acuña 65.-, hs ok, aga muidu see oma hinda küll ei vääri, hinna sees pool tundi privaatset mullibasseini

11.päev 06.05.2016  –  19km PADRON, Hotel Chef Rivera,  46,20 €, hs 4.-/in (kohv, värske mahl ja groissant)

12.päev 07.05.2016   – 26km SANTIAGO DE COMPOSTELA,  Pousadas de Compostela Hotel San Clemente 140.- hs ok

14.päev 09.05.2016 Kojusõit Santiagio-London-Riia

Interaktiivne kaart

http://caminoways.com/ways/portuguese-coastal-way-caminho-da-costa/portuguese-coastal-way-full-walk

Teejuhti saab  tellida http://www.csj.org.uk/product/camino-portugues-maps/  Esimene tellimus läks kaduma, teine mis teele pandi jõudis minuni täpselt nädalaga.

Pildid

Panen veel mõned pildid teelt.

Maantee nr N-550 altpoolt. Selle teega ristus ränduri tee mitmel korral. Liiklus ei peatu sel hetkegi. 

Koolinoored olid ka jalutama tulnud. Kohtusime viimasel päeval.

Ohjah

Porto metroo

No mis sa teed kui pole kasvu antud. Kalver nägi tavaliselt vabalt üle aia. 

Toetasime kohalikku põllumeest.

Hotelli fuajee leti poolt vaadates.

Ja ukse poolt, paras täpselt kahele inimesele.

Teisi rändureid ka.

Sai toodi inimestele koju kätte. Kes kodus ei olnud, sellele jäeti ukse taha.

Kallis mees tegi üllatuse.

Seda pilti ei julgenud varem panna. Ema ei oleks heaks kiitnud. 

Tsau-pakaa, homme tuleme koju!

Santiago de Compostela

Nüüd siis teame, mida tähendab, kui Hispaanias on hirmsad vihmahood. Eile õhtul söömast tulles valati meile kui pangest kaela. See oli uskumatu stiihia. Hetkega olid jalad läbimärjad. 

Olen tänulik, et meid sellel teel hoiti. Selliseks ilmaks me küll ette valmistatud poleks olnud. 

Padronist ebaõnnestunud toiduelamuse leevenduseks googeldasin jälle kolm parimat kohalikku söögikohta ja läksime retkele. Kohe esimene oli puupüsti rahvast täis, aga teenindaja märkas meid kohe ja siis pole enam pääsu, sulle leitakse koht.

 Tohutu erinevus ülejäänud päevadega on, et siin räägivad kõik soravalt inglise keelt, jutt voolab neil sama kiirelt, kui oma emakeeles ja mina, kes pole inglise keelt kunagi õppinud, pean ikka pingutama, et kõik kohale jõuaks. Pealegi ei tea ma mereandide nimetusi ei hispaania ega inglise keeles eriti niikuinii. Lasime siis teenindajal meile soovitada populaarsemaid roogi menüüst. 

Tšeki järgi võin öelda, me sõime  pigmentos padrone, calamarcitoseid, vieirat, almejaseid, pan con tomateid ja desserdiks flan de Licor cafe. Kalver jõi cana ja mina albarino de la Casa. 

Toit oli maitsev. Koha nimi Petiscos do Caredeal.

Täna hommikul jättis vihmasadu lõpuks järele ja läksime uuesti katedraali juurde. Sattusime täpselt jumalateenistuse alguseks.

Võttis vanainimesel silma niiskeks küll.

Katedraal on meeletult uhke.

Missa oli hispaania keeles, aru oli niipalju saada, et õnnistati erinevatest rahvustest palverändureid. 

Kui Meie Isa palvet loeti, siis kogu kirikutäis rahvast luges kaasa, kõlas võimsalt. Tundub, et suurem osa palverändureid ongi hispaanlased.

See lagi on  täis nikerdusi.

Eraldi saal, kus sai oma Jumalaga omavahel olla.

Rahvast on meeletult palju. Lisaks  ränduritele on ka turismigruppide ja perekondi lastega.

Nagu ikka turismimagnetite juures. Raha kogumise ämber oli osavalt ettepoole pandud, et turistid ikka selle oma jalaga ümber ajaks, isegi fooliumist kate oli peale tehtud, et raha väga laiali ei lendaks. Vaene rändur, siis koperdaski sellele  otsa ja sai sente kokku korjata. 

Katedraali kõrval.

Jalutasime veidi ringi, ostsime mõned suveniirid ja siirdusime järgmisse kiidetud söögikohta.

Mereandidest on isu täis, võtsime kohalikku tortilla

ja serrano jamon.

Tänavad on kohati nii kitsad,et oks laiali ei mahugi käima.

Üheteistkümnes päev teel, Padron - Santiago

Täna hommikul magasime kaua. Eile õhtul oli Padroni kesklinnas mingi kontsert. Algas paljulubavalt kohaliku Carrerase etteastega. Südaöö paiku hakkas asi juba segama, sest rändurid peavad ju välja puhkama. Kalverit see Concerto muidugi ei häirinud, mina aga ootasin kannatamatult lõppu. Siis saabuski vaikus ja juba oli lootust magama jääda, kui selgus, et paus oli ainult ajutine ja kontserti teises pooles oli juba kaasaegsem poppmuusika. Teiste seas astus lavale ka Adele oma hiljutise hitiga Hello.
Oli aeg välja otsida kaasa võetud kõrvatropid. Tegin enda jaoks üllatava avastuse, minu kuulmiselundid ei olegi kõrvad nagu võiks arvata. Troppidega kõrvas kuulsin väljas toimuvat kontserti sama hästi kui ilma. Viitsin siis aega püüdes aru saada, millise kohaga ma kuulen, tundus et otsaesisega nagu... Kontsert lõppes pool kaks öösel.
Saabunud vaikuses tundus mulle, et meie toas on hiir, miski krõbistas kusagil. Õnneks jättis varsti järele.

Hommikul kohe esimesel käänakul kohtusime eilse valjuhäälse kolmikuga. Tädi oli sama heas hoos nagu eile hommikulgi. Vantsisime nende järel ja imestasime, kuidas ühel inimesel võib täiesti non-stop juttu olla. Tegime panused mitmendal kilomeetril vaikus saabub. Mina pakkusin neljandal, Kalver viiendal. Kuna Kalveril oli vaja hädasti teeäärsesse bensujaama sisse hüpata, läks kolmik meil eest ära ja tulemusi me ei saanudki teada.

14 kilomeetril, kui puhkepausi tegime, läksid nad meist uuesti mööda, küllap olid ka mõnes vahepealses kohvikus peatunud. Tädi rääkis ikka veel. 

Vihmasabin saabus täna kella kahe paiku. Tuli jälle vaikset seenekat. Tuju ei rikkunud. Täna oli esimene päev, kus meil mõlemal ei valutanud mitte midagi. Tunne on, et homme läheks kohe edasi, tundub, et nüüd siis on jalad leppinud selle lõputu kõndimisega.

Teejuhid lubavad Padronist Santiagosse jõudmiseks 24 km. Nagu ikka paar km hiilis kuskilt lisaks, kohale saime Endomondo järgi 26 kilomeetri pärast.

Mõned kilomeetrid enne lõppu seisime dilemma ees. 

Valisime vasakule juhatava noole. Tee viis otse Santiago südamesse läbi eeslinna.

Mõnusalt roosa õitevaht.

Kuna hotell jäi praktiliselt tee peale, viskasime kotid maha ja siirdusime siis katedraali juurde.

Kas see on lõpp?

Vihm hakkas tõsisemaid toone võtma. Lubasime homme tagasi tulla ja siirdusime rändurite keskusesse tunnistust saama. Seal oli rahvast murdu, enamik äsja saabunud. Seista tuli ligi tund ja kõik tammusid jalalt jalale. 

Seismine väsinud jalgadel on tõsine katsumus.

Järjekorras.

Siin saime ka viimase templi.

See ei ole lõpp. Kõik kestab edasi. 

Gurmee-elamuste otsingul

Täna õhtul oli esimene kord, kus jalad ei olnud päeva lõpuks nii väsinud, et muud ei soovi, kui toas voodis lesida. Tegin siis korraliku eeltöö, ajasin Tripadvisorist kolm parimat kohalikku restorani välja  ja läksime gurmee-elamust saama. Esimene koht, kuhu siirdusime, pidi avatama kell 20:30. Tegelikult oli uksel silt, et E-N avatud 20:00-22:00, R-L 21:00-23:00. Kaks tundi päevas. Kell oli veerand üheksa ja Kalver tegi näo  "kui nüüd ja kohe süüa ei saa, siis suren" ja siirdusime järgmist kohta otsima. Minu järgmine valik oli pisut kaugemal, tee peale jäi koht nr kolm. Astusime sisse, koha nimi oli mingi Asador...

Kõrts oli puupüsti rahvast täis, baarmenid-kelnerid rabelesid täiesti ebainimlikul moel, asi meenutas kaost. Saime laua, kust just olid inimesed lahkunud, laud oli veel koristamata, aga kohe ka löödi puhtaks ja tellisime veini ja õlle. Kalver küsis menüüd, selle peale tegi kelner kahetseva näo, et menüüd meil küll ei ole. Küsisin, et kas me siin süüa üldse saame? Asi hakkas tunduma kahtlane, kas oleme ikka õiges kohas, kui asi on parim kohalik restoran ja menüüd ei olegi. Kelner kohe, et jajaa, süüa saab, Kalver küsis juba õnnetult eesti keeles, et mida me  siis sööme, kui menüüd ei ole, kui kelner tõstis teadvalt sõrme püsti ja ütles, oot, ma kohe toon ja tõi LA CARTA. Kalver oli täitsa marus, et krt, me ju rääkisime inglise keeles, kutt rääkis samuti inglise keeles ja kui küsime inglise keeles menüüd, siis seda ei ole, aga hispaania keelne La carta on täiesti olemas.
Kutt pani menüü lauale, öeldes, et menüü on neil ainult päeval, tuntud kui menu la dia, õhtuti saab tellida la carta järgi. La carta oli puhtas hispaania keeles. Tuli võtta appi Google translator, aga oh häda, selles kõrtsis ei levinud internet, kuigi asus maa peal, suurte akendega ja puha. Seinad olid küll hullult paksud. Koht asus ikkagi väärikas vanalinnas.
Nii palju kui ma hispaania keelt oskan, sain aru, et entrantes on eelroad ja carnes - lihad. Eeldasime, et menüü käib traditsiooniliselt eelroad, soojad eelroad, pearoad ja dessert.

Lõpuks otsustasime enamvähem huupi. Mõtlesime, et ongi põnev. Pinget tõstis vahejuhtum, kui kõrvallauda toodi mingi vormiroog, kliendid lausa kangestusid seda nähes ja kuigi jutt käis hispaania keeles, oli aru saada, et nad ootasid midagi muud. Kelnerid jooksid kohale, lõid sama la carta letti ja tegid klientidele selgeks, et just seda nad tellinud olidki. Kalver ei julgenud enam lauale toodud saiagi süüa, et võib-olla ei mahu pärast see kõik sisse, mis kokku kantakse.
Sööki tuli oodata kaua. Kelnerid jooksid jätkuvalt nagu hullud. Nii kui mõni tool vabanes, järgmine tagumik juba hõivas selle. Ma ei saanud üldse aru koha fenomenist, üldse ei meeldinud seal, ikka tundus, et asi on kahtlane, kes see kaos tõesti on parim kohalik koht. Masside järgi oleks ju võinud uskuda...
Lõpuks toodi eelroog ja pearoog, kõik korraga. Maitseelamustest oli asi kaugel.

 

Croquetas

Revuelto de cambas con queso

Croca

Minu roog oli ilmselgelt ära vahetatud, juustust ei olid juttugi ja šampinjonid olid juurde tekkinud. 

Kroketid osutusid lastemenüüs olevateks. Vaesed lapsed...

Aga enam hämmastab mind praad. Kui meile kedratakse kogu aeg, et pool taldrikutäit peab moodustama salat, 1/4 kartul ja 1/4 liha, siis siin salatit 10-st üheksal juhul ei ole kunagi. Sõnale croca ei paku translator üheski keeles tõlget ka.

Asja aususe nimel peab küll mainima, et seda õnnetut kõrtsi Tripadvisorist üldse ei leia.  Olime vales restoranis :) :) :)

Pilte 10. päevast

Külaidüll

Viinamarjaistandus on igal majapidamisel. Ühel oli lausa viljapõld, rukis, selline 5x5 m põllulapp.

Kohvipaus. Bocadillo küpsetatud singiga oli nii suur, et poole saime kaasa pakkida. Nende võileib on päts ciapatta saia pooleks lõigatuna ja sinna on igasugu kraami vahele pandud. 

Selle maja aknal oli erinevates keeltes Head teed! Eesti keeles ka. Nii armas.

Täna oli enamus teest selline metsavahel kulgev. Minu jalgadele väga sobiv. Mitte ei meeldi mulle need asfaltteed, veel hullemad on sellised klombitud kividest teed, jalg pidevalt vales asendis. 

Nooli on kohe mõnuga visatud. 

Kümnes päev, maailma lõpp ei ole enam kaugel

Vihma sibistas terve öö ja hommikul lasi aina edasi. Foreca lubas kella kaheks vihmale vahe sisse teha, aga ega me siis niikaua oodata viitsinud. Sooja on 16 kraadi, aga keebiga hakkab jube palav, nii et mõne aja pärast koorisin endalt pusa maha ja olin keebi all särgi väel. Selline vihmasabin keebil, mõnusalt roheline loodus ja värske õhk tekitasid laulupeo rongkäigul olemise tunde. Oli mõnus Eestimaa suve meenutav ilm.

Kalver tegi sõprust kohalike kitsedega ja söötis neile aia vahelt mahlakamaid lehti. Kitsed olid vist suht näljas, läksid lehtede pärast lausa puksima. 

Täna kohtasime teel jälle palju rändajaid. Astuma hakates möödusime hispaania kolmikust. Neist üks naine rääkis jube valju häälega, mõtlesin, et neist peaks küll kaugemale saama, ei viitsi seda lärmi kuulata, mõne kilomeetri pärast avastasin, et nad on meil päris kanna peal, aga täiesti vait, ju siis oli raske. Maha saime nad raputada peale 5 km, kui üks kohvik teele jäi. 

Kohe esimestel kilomeetritel trehvasime eilse neiuga, kellega kolmel korral kohtusime. Panime talle nimeks Rakett. Oli ühe puu all laada lahti löönud, asjad kõik laiali. Kalver küsis, kas kõik on korras. Oli küll, ta vahetas riideid. Rakett lasi meist jälle mööda umbes 12 km paiku. Ja meie omakorda temast, kui ta järjekordse puhkepausi tegi. Hakkas just oma märkmikusse midagi kirjutama, ju tahtis lisada ka oma blogisse kahe Eesti kulgeja kohta. Ma usun, et me kohtume homme veel.

Nagu ikka - kirikud ja surnuaiad. 

Täna oli kõige lühem ots - Caldas de Reis linnakesest Padronisse, kokku tuli 19 km. 

Kokku on kõnnitud 241 km!!!  Homme peaks olema veel 25km. Mitte ei saa aru, kuidas see Portugali tee 240 km olla saab, kusagil ei olnud kirjas, et ranniku tee oleks 26 km pikem. 

Tagantjärgi võin öelda, et paras astumine oleks 20 km päevas, siis jätkub veel lusti õhtul ringi vaadata ja kohalikku elu nautida. Teel olles peab pidevalt  vahtima ainult oma jalgade ette, tee on konarlik ja jalad on kõndija kallim vara.