Kolmapäev, 4. mai 2016

8. päev vol 2

On arusaadav, miks kohalikud võõrkeeli ei räägi. Kui sa oled sündinud paradiisi, siis miks sa peaksid muid keeli oskama. Ilmselt suurem enamus neist ei reisi kunagi ka välismaale. Ka kogu televisioon on dubleeritud hispaania keelde, kõik filmid ja saated. Üks õhtu vaatasin filmi, kus Bruce Willis rääkis sulaselges hispaania keeles, isegi hääletämber oli õige. Samas on tegu väga kultuurse rahvaga. Eile õhtul Vigo kesklinnas sattusime istuma ühe raamatukogu ette. Kui Lutsu raamatukogu uks peaks nii tihti kinni-lahti käima, see kukuks eest ära. Vahepeal tuli nii palju inimesi välja, et sisse soovijatest tekkis järjekord.
Söömisega on neil ka huvitav kultuur. Tavaliselt jõuame kohale õhtul kella viie kuue paiku. Päeval me eriti ei söö, enamasti ostame hommikul pastelariast paar saiakest kaasa. Kell kuus on nälg kallal, aga süüa saab siin alles õhtul kell kaheksa. Jeerum, daamid ju peale kuut üldse ei söö. Aga need siin võtavad kolm käiku, me oleme alati viimased, kes saabusid ja esimesed, kes lähevad. Täna jõudsime kohale juba pool viis. Valisime teeäärsetest rohketest söögikohtadest suvalise, ukse kõrval seinal mitme leheküljeline menüü, hinnad olid enamvähem ja astusime restorani sisse. Teenindaja kohe kõpsti kohale ja ootava näoga. Loomulikult ei räägitud võõrkeeli. Küsisime, kas olete abierto. Si, si. Olid avatud. Kalver ütles siis järgmise rahvusvahelise sõna: menüü. Seepeale kadus näitsik taha ja jäi kauaks. Kalver pakkus, et läks vist menüüd kirjutama. Ja ilmuski ettekandja neiu tagasi, lõi meile käsikirjalise menüü võidukalt ette. Kaks eelrooga ja kolm pearooga olid märkmiku lehele hispaania keeles kirja pandud. Millegi kohta mainiti veel, et seda ja seda on ainult üks portsjon saada. Täielik komöödia. Valisin siis endale salati ja Kalver võttis prae. Salatikuhi oli muljetavaldav. Ei jõudnud seda äragi süüa. Arvet tasudes saime aru, et meile oli pakutud ilmselt heast südamest tänase päevapakkumise jääke.
Teel kohtusime ühe prantslannast ränduriga. Tuli kiirel kõnnil meie tagant ja kaevul saime kokku.
Selliseid mäest tulevaid kraane oli täna palju. 
Tavaliselt me ei usalda neist vett võtta, täna kõlbas juba kõik. 
Prantslanna puhul oli tegi järjekordse suurrahva esindajaga, kellel ei ole ometi vaja võõrkeeli osata, suhelda aga tahab küll. Rääkis siis veidi ja pani jälle edasi. Huvitav oli veel, et tädil oli seljas talvejope ja jalas pikad püksid, ometi liikus selles leitsakus edasi kiiremini kui meie. Varsti tegi küll pausi ja jäi meist maha, rohkem me ei kohtunud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar