Oli aeg välja otsida kaasa võetud kõrvatropid. Tegin enda jaoks üllatava avastuse, minu kuulmiselundid ei olegi kõrvad nagu võiks arvata. Troppidega kõrvas kuulsin väljas toimuvat kontserti sama hästi kui ilma. Viitsin siis aega püüdes aru saada, millise kohaga ma kuulen, tundus et otsaesisega nagu... Kontsert lõppes pool kaks öösel.
Saabunud vaikuses tundus mulle, et meie toas on hiir, miski krõbistas kusagil. Õnneks jättis varsti järele.
Hommikul kohe esimesel käänakul kohtusime eilse valjuhäälse kolmikuga. Tädi oli sama heas hoos nagu eile hommikulgi. Vantsisime nende järel ja imestasime, kuidas ühel inimesel võib täiesti non-stop juttu olla. Tegime panused mitmendal kilomeetril vaikus saabub. Mina pakkusin neljandal, Kalver viiendal. Kuna Kalveril oli vaja hädasti teeäärsesse bensujaama sisse hüpata, läks kolmik meil eest ära ja tulemusi me ei saanudki teada.
14 kilomeetril, kui puhkepausi tegime, läksid nad meist uuesti mööda, küllap olid ka mõnes vahepealses kohvikus peatunud. Tädi rääkis ikka veel.
Vihmasabin saabus täna kella kahe paiku. Tuli jälle vaikset seenekat. Tuju ei rikkunud. Täna oli esimene päev, kus meil mõlemal ei valutanud mitte midagi. Tunne on, et homme läheks kohe edasi, tundub, et nüüd siis on jalad leppinud selle lõputu kõndimisega.
Mõned kilomeetrid enne lõppu seisime dilemma ees.
Valisime vasakule juhatava noole. Tee viis otse Santiago südamesse läbi eeslinna.
Mõnusalt roosa õitevaht.
Kuna hotell jäi praktiliselt tee peale, viskasime kotid maha ja siirdusime siis katedraali juurde.
Kas see on lõpp?
Vihm hakkas tõsisemaid toone võtma. Lubasime homme tagasi tulla ja siirdusime rändurite keskusesse tunnistust saama. Seal oli rahvast murdu, enamik äsja saabunud. Seista tuli ligi tund ja kõik tammusid jalalt jalale.
Seismine väsinud jalgadel on tõsine katsumus.
Järjekorras.
Siin saime ka viimase templi.
See ei ole lõpp. Kõik kestab edasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar